Kohvrit me rohkem ei näe

Päriselt võimatu ei ole muidugi mõni sisutühi „eksklusiiv“ ette kokku lepitud küsimuste ja kapo eelneva instruktaaži raamis, nagu tehti ühe Liibanonis röövitud eestlasega. Riigisaladuseks, nagu Liibanoni aktsiooni, ei ole Kohvri vabastamise operatsiooni kuulutatud – selle detailide saladuseks jäämine on vaikimisi eeldatav.

Seitset Liibanonis märtsis 2011 röövitud ja juulis vabastatud Eesti jalgratturit lendas mäletatavasti koju tooma ka kaitsepolitsei ametnik. Röövitud andsid Eestisse naastes pressikonverentsi, kus esitasid ettevalmistatud tänuavalduse nagu Kohvergi. Ainsatki spontaansuse momenti ei tekkinud. Ratturite hoidumine avalikkuse tähelepanust on ühelt poolt küll asjaosaliste soov, teisalt aga eeldatavasti kapo selgesõnaline suunis.

Kaitsepolitseinikule on nime ja näoga tuntuks saamine karjääri hävitav faktor. Nii et kui kapo juht Arnold Sinisalu kinnitab, et Kohver jätkab kapos, kui ta seda vähegi soovib, siis see on pigem teooria. Operatiivtööd, mis talle südamelähedane, ta enam selgesti teha ei saa. Kogenud kaitsepolitseinikuna teab Kohver isegi ilmselt liiga hästi, mida võimalik jätkamine mis tahes ametikohal kapos talle tähendaks. 

On suurepärane, et Kohver koju jõudis, ent seda Eesti diplomaatilise suurvõiduna esitlemine on ilmne liialdus. Vahetus toimus ikkagi Venemaa tingimustel ja taktikepi järgi eelkõige eriteenistuste koostöös. Eestil siin kahjuks eriti mänguruumi polnud. Üle jäi vaid halva mängu juurde head nägu teha, pisukesed ülepakkumised Kohvri glorifitseerimisega käivad selle juurde. Hea on see, et poliitilist profiiti pole sellest juhtumist lõigata püütud: siseminister Hanno Pevkur hoidis erinevalt Liibanoni kriisi aegsest välisministrist Urmas Paetist suhteliselt madalat profiili.